Uue lootuse aeg
Mati Palmet
Paidelase elu pole kerge. Ikka tuleb kuulda, kuidas keegi tuleb kuskilt ja ütleb – ennast punaste südametega ehtiv linnake keset Eestimaad on „pommiauk“, kus ei toimu midagi ja kuhu pole mõtet ka midagi tuua, sest pommiauguasukad niikuinii huvi millegi vastu ei tunne ja saalid jäävad tühjaks. Vähe sellest! Kui läheb jutuks, et siin võiks midagi teha, mis mõttele ja meelele rohkem mõnu pakub kui küladiskori plaadikohvri sisu presenteerimine joomakohas, lajatab seesama kohalik õige pea isegi sama sõnaga – „pommiauk!“ ,siin pole midagi mõtet teha.
Selle ängi peale sünnib siis aeg-ajalt mõni meeletu ponnistus, mille masendav läbikukkumine „pommiauguteooria“ paikapidavuse ka viimasele optimistile halastamatult selgeks teeb. Aastapäevad tagasi Ajakeskuse avamiseks planeeritud suurejoonelise festivali fiasko oli kahtlemata viimaste aastate suurim, eriti kui arvestada selle alla paigutatud rahahunnikut, kuid kindlasti pole see ainus näide.
Aga nüüd aitab nutulaulust, sest hiljutine Kolmkõla festival pani vähemalt mind, aga usun päris kindlasti, et teisigi asjaga kokkupuutunud inimesi olukorda uues valguses nägema.
Ütleme kohe ära, et sellenimeline ettevõtmine pole ju midagi uut. Leho Rubise poolt korraldatuna on festival olemas juba aastast 2005 ning pakkunud kitsale ringile kunsti-muusika-luulehuvilistele unustamatuid hetki. Aga samas oli see ilmselgelt ainult ajaküsimus, millal Leho lõputust tukkidele puhumisest väsib ja ka sellel sädemel kustuda laseb.
Sel aastal sai festivali nimi Kolmkõla uue lisatähenduse – esialgu kolme kunstiliigi tähendusega sõna märkis nüüd ka kolme meest, kes ühiselt asja korraldada võtsid. Leho Rubis, Kaido Kirikmäe ja Rainer Eidemiller panid käima festivali, mille puhul oli vähem tunda korraldajatepoolset võimete piiril pingutamist ja rohkem vabadust ning mängurõõmu.
Kindlasti polnud see esinejaskonna poolest Kolmkõla festivali ajaloo suurejoonelisim. Kaugel sellest! Polnud ju isegi väliskülalisi. Aga siiski pakkus toimuv huvilisele igal sammul midagi uut. Lihtsalt mõned näited – Mihkel Ilusa kommentaarid kunstinäituse avamisel, Kivisildniku relvitukstegev otseütlemine , Tõnu Trubetsky käsitlus anarhiast kui reaalselt teostatavast ühiskonnakorrast, Chungin’i meisterlike näitlejaetüüdidena esitatud laulud, kirevalt erineva taustaga muusikud koondumas Arvo Pärdi muusika ümber… Ja kui nüüd paneme sellele juurde humoorika avadefilee jalgratastel ning Kaido Kirikmäe taimetoidulõuna kõigile soovijatele otse linna keskväljakul, saame kokku festivali kus kunsti ja lusti igati sobilikus mahuvahekorras. Ei ole küll minu asi minevikku põhjalikult uurimata sõna võtta, aga kardan küll, et just selle pärast, et üritus polnud korraldajatele lust, vaid kurnav ja pingeidtekitav töö, läks aastate eest hingusele Aeg Ruum Liikumine.
Ja nüüd peab ühe asja veel selgeks rääkima. See on kunsti massilisuse ja elitaarsuse mõõt. Millegipärast kiputakse esimest ületähtsustama ka seal, kus sellel üldse tähendust ei pruugi olla. Kui esinema tuleb Ivo Linna või Koit Toome ning saal on tühi, on see tõesti väga paha lugu, sest kõigile tuntud muusik toodi ju kohale selleks, et teenida piletiraha. Kolmkõla-laadse ürituse puhul aga ei ole see mingil moel kriteerium. Kui on olemas väikesearvulinegi huviliskond, on kõik korras ja rohkem ei peaks selle üle muretsema. Meil on ju hea meel kui terved sportlikud ühiskonnaliikmed metsa all tervisesporti teevad, aga kellelgi ei tule pähe tahta , et nad in corpore suve jooksul 3 täismaratoni jookseks? Ja kas keegi võiks nõuda, et kõik, kes palaval suvepäeval veemõnusid naudivad, alustaksid oma ujumaskäiku hüppega 11-meetrisest tormist? Nii ei pea ka olema massiliselt neid, kes lisaks Kontra humoorikate värsside peale naerukihistamisele oskaksid ja tahaksid vastu võtta Kivisildniku „Prohvet Soari“ maailmavalulist sõnumit.
Ning täielik pettekujutelm on, et kuskil suuremas linnas huvitub suuremat süvenemist või avaramat maailmapilti nõudvast kultuurist protsentuaalselt rohkem inimesi. Ilmselgelt on see vastupidi! Luuletaja Kivisildnik oli Paides pigem üllatunud, et luuleõhtule tuleb nii palju publikut. Kui JMKE esines koos mitme teise ansambliga möödunud aastal Sõpruse Augus Messirokil, avaldas publik Villu Tammele sedavõrd mõju, et jutuks tuli suurema punkiürituse korraldamine siinmail. Ning Kuma raadio sünnipäevaööl hommiku kella 5-ni esinenud noored Tallinna rokibändid said sedavõrd hea vastuvõtu osaliseks, et nendega kaasas olnud noori muusikuid toetava ettevõtmise Korter13 juht Ragnar Selberg soovib korraldada Paidesse korraliku rokifestivali juba eeloleval suvel.
Niisiis, head sõbrad, kindlasti on maailmas kohti, mida võib võrrelda pommiauguga, aga vähemalt praegu pole seda mõtet otsida siit, Eestimaa südamest.
Aga on olnud ka kehvemaid aegu. Viimase paarikümne aasta jooksul on Eestimaa väikelinnu tabanud väga erinev saatus. Milliseks kujuneb Paide kultuurielu järgmise aasta jooksul, kas suudetakse (ja tahetakse) ära kasutada need võimalused, mille elu on hetkel kätte mänginud? Sellest võib linna jaoks sõltuda rohkemgi kui ühe kultuuriaasta õnnestumine.
Kommenteeri