Kolmkõla festivali järel välja antud albumi “Külmkõlad – üheksa heliloomingulist pühendust helilooja Arvo Pärdile” kohta on ilmunud viimasel ajal kaks arvustust. Toome nad siinkohal ära:
Esmalt, 12. jaanuari 2012 Eesti Ekspressis (lk 39) ilmunud Erkki Tero arvustus “Südamlik kummardus Paidest pärit klassikule”:
Kõik armastavad Pärti. Meistri universaalseid ja vaimseid mõjusid on lihtne omaks võtta ja põhimõtteliselt võib enamik muusikamaailmast, popist süvani, Pärdi tunnustamisele alla kirjutada. Täielik õigus, kohus ja rõõm on Pärti ustavalt toetada Paidega seotud noorel muusikapõlvkonnal, kellest igaühel on meisterdatud sümpaatne palake enda kodulinna kõige kuulsama kasvandiku auks. Õnneks ei ole mindud padutõsiselt krampi, vaid mõjusid on tõlgendatud vabakäeliselt ja vihjeliselt; ükski artist ei kooguta nii sügavale, et iseenda palet enam paista ei oleks. Seltskond on parajalt kirju, aga eri nägemused moodustavad lõpuks kokku päris julge ja ühtse terviku. Oodatult on mastaapsust ja ambientsust täis Tehnoloogiline Päike, Sinine, Kurt Webbers Pink Band, Tiiu Kiik ja kogumiku eestvedaja Kaido Kirikmäe. On ka trendikam ots, kust näpistavad Kali Briis ja Ki En Ra, ansambel Teisikud rullib aga biidiga filmilikul Navigaator Pirxi teemal. Üllatuslik ja magus kirss kogumikul on Ans.Anduri lõbus versioon Pärdi lastelaulust “Käin juba lasteaias”. Pole tõesti põhjust nuriseda, kena kukkel on kokku keevitatud, lihtne ja selge kogumik.
Ja 16. jaanuari 2012 Postimehe nädala plaadi rubriigis ilmunud Janar Ala lugu “Noored Pärdi kallal”:
Andy Warhol ütles kunagi ammu-ammu, et kõik Coca-Colad on ühesugused ja kõik on head. Mitte nii ammu-ammu, seal nullindate esimeses pooles, tegi eesti disainer Margus Tamm kontserdiplakati, millel reklaamis Arvo Pärti Coca-Cola logo kaudu. Mingis mõttes oli see hinnang kohalikule Arvo Pärdi retseptsioonile. Arvestades, et mõni aeg tagasi pani Swedbank Pärdi pala oma ooteliinimuusikaks (Pärt kui muzak), võib Tamme tõlgendusega teatud määral nõus olla.
Pärt sündis Paides ja Paide elaniku, muusik Kaido Kirikmäe eesvedamisel see pühendusplaat valminud on. Ka artistid on Paidest (pärit), mis omakorda näitab, kui oluliseks kohaks on Paide kujunenud kaasaegses Eesti muusikas. Kui Margus Tamme lähenemine Pärdile polnud paljude arvates kultuuriliselt korrektne, siis «Külmkõlad» eeldatavalt lähenevad korrektselt.
Nad lähenevad mitmekesiselt – tühistavad võimaliku kokakoolasuse ja vaatavad asjale tõsisema, mõnel puhul aupaklikuma, mõnel vähem aupakliku pilguga. Kõigil meist on Pärdiga mingi seos ja selliste seoste erinev avaldumine ongi plaadi üks õnnestumisi.
«Külmkõlade» esimesed (ja külmad) palad: Tehnoloogilise Päikese versioon «Pour Enfantist» ning Sinise käsitlus «My Heart Is In Highlandist» räägivad keelt, milles me oleme Pärdi muusikatki harjunud rääkima – vaikses, pühalikus ja pausidega. Nende käsitlused liiguvad ambient’i helgemal (Tehnoloogiline Päike) ja tumedamal (Sinine) poolel ja neid kuulates inimene tõenäoliselt mõtleb. Mõtleb igasugustest asjadest, ehk ka muusikast endast.
Kali Briis («My Heart Is In The Highland») ja Ki En Ra («Nunc Dimittis») juba natuke rikuvad seda koodi, tuues sisse pisut edevama touch’i, tõugates pärdilikku vakatust biidirežiimidesse, kuid jäädes siiski viisakuse piiresse. Kohtumine nendega oma mõningases rikutuses on mõnevõrra intrigeerivam.
Mitmekesisustest ei kõnele mitte ainult artistivaliku stilistiline spekter, vaid ka valim, millest Pärdi loomingut töödeldakse. Lisaks ootuspärastele katedraaliminimalismidele tuuakse sisse Pärdi panus cult-tööstusse (Eesti-Poola ühisfimi «Navigaator Pirxi» saundträkk) ning uussiiras Ans. Andur töötleb lastelaulu «Kui ma käisin lasteaias».
Siin seotakse Pärt teataval määral ENSVga, kohaga, kust ta emigreeruma pidi, ning vastavate nostalgiatega. Teisikute üsna pervolt kõlav funk «Baariteema filmist Navigaator Pirx ehk 2. piloodi vastus komandör Pirxi küsimusele» ning Tiiu Kiige «Fratresi» jäine klõbin on kõige tugevamini realiseeritud palad.
Mitmel puhul meenutavad «Külmkõlade» tõlgendused laiendatud skitte ehk vahepalu, mis jäävad pisut üheplaaniliseks. Muidu aga lisaks žesti olulisusele ja väärikusele ei jää muusika sammupidamisega hätta.
Kommenteeri